Minu Argentina
10 Dec 2008 Leave a Comment
„Minu Argentina“ Liis Kängsepp
Olen lugenud kõiki eelmisi „Minu“ sarja raamatuid ja seega ootasin väga, et järjekord raamatukogus minuni jõuaks, kui eelmisel laupäeval 15.20 oma postkastist kirja leidisin,et raamat on kohal kiirustasin kohe linna,et saaksin kiiremini lugema hakata ja ma ei pidanud pettuma. Koju jõudes soojendasin tassi glögi ja pugesin koos raamatuga voodisse. Lõpuni jõudsin juba pühapäeval ja hea meelega oleksin haaranud kohe uue sarnase raamatu.
Elu Argentiinas ei laotu küll ühtse loona inimestest ja olukordades meie ette, aga seda huvitavam on pusletükke ladudes jõuda järelduseni, et oli ikka väga hea raamat. Eriti meeldisid mulle kohad, kus ta rääkis kogukonnakeskusest. Uskumatu, et leidub nii palju vabatahtlikke, kes tahavad aidata argentiinlasi ( kuigi nagu autor ütleb, et oma osa on kindlasti ka soovis reisida ja maailma näha siis tegelikult avardavad nad ühe kogukonna maailmapilti päris tugevalt). Tundub, et osad inimesed võtavad seda tööd tõsisemalt ja teistel on see lihtsalt ettekääne, et maailma näha ja öelda, et ma olin vabatahtlik.
Liisi julgus töötada ja veeta oma aega kohas, kuhu isegi kohalikud ei julge minna, on minu arvates vapustav. Samas sai ta kogemuse võrra rikkamaks, mida enamus meist iial ei saa.
Leidsin raamatust ühe retsepti, mida täna kohe ka järele proovin, tundub väga maitsev olevat J Klaas piima, suur tükk tumedat sokolaadi. Soovi korral Vana Tallinnat ja mett. Aja piim kuumaks, viska sisse šokolaad, oota hetk, sega läbi, soovi korral( eriti näidustatud haigetele) lisa sorts Vana Tallinnat ja/või mett.
Hea oli lugeda peatükki „Elu on vein“, ilmselt on tõeliselt mõnus sõita jalgrattaga ühest veinikeldrist teise, rahulikult kuulata veini ajaloost ja siis nautida natuke pakutavat. Kahjuks piirduvad minu kogemused veinikeldritega ainult suurtel ekskursioonidel, kus kõik kiirustavad ja trügivad ning seda õiget tunnet ei saa kätte.
See, milline suur erinevus on euroopa ja Argentiina vahel, näitab edukalt viimane lugu. Eurooplased on rohkem kahtlustavad, endassetõmbunud ja reserveeritumad. Ilmselt võtab harjumine nii Eestist lahkumisel kui ka saabumisel palju aega.
Minu Argentinat lugedes tekkis mul soov ka ise sinna minna ja näha ning tunda seda kõike, aga ilmselt nii sügavalt ei saa ühe pisike reisi jooksul kõike kogeda. Selleks on vaja pikemat aega ja süvenemist. Kuigi ka minul on võimalus minna vabatahtlikuks, jääb mul ilmselt julgusest ja pealehakkamisest puudu. Seega saan ma oma elamused kätte lugedes.
